Kirjutas kirju ja ise oli haige,

Valmis käsikiri ootab trükkiminekut. Lihtsalt ajaviiteks, ütleb ise. Sellist aega pole varem olnud ja loodame, et ei tule edaspidi ka. Meie teed lähevad lahku, ma lasen sind oma mõtetes vabaks ja saan oma haigusest üle. Teda tuleb seada fakti ette.

Ilmunud Miks nad su mammat sinna tahtsid viia? Ja kuidas mõnikord tuleb emal oma pere maha jätta, et ise elama jääda.

Toomas Luhatsi blogi “Verine Rõhk”

Aga haiguse märkamiseks ja tervenemislootuseks saab ta abi ikka samast — oma lastelt. Katkendid Lähen tütrele süütusse tantsutrenni järele ja märkan, et laste tantsusaali seinal on suur rasvapõletusjoogi reklaam: plakatinaisel on peenike piht ning paljal nahal pärlendavad higipiisad.

Järg 7. Meie kõikide sõber ja tõeline eestlane Konstantin Soots on raskelt haige.

Palju õnne. Mina arvasin, et mu tütar on tulnud oma keha nautima ja lõbusalt liigutama, aga lisaks sellele on ta saanud teada, et tuleb olla kõhn ja seksikas ja su alasti ihul peavad pärlendama piisad. Ma ei oska seda säravat visuaalset sõnumit siiani hästi sõnadesse panna, aga ma mäletan elu lõpuni, kuidas ma seisan selle plakati ees, käed rusikas, ja tunnistan seda tumma pahameelega. Heake küll, miks mitte — selline oli minu suhtumine.

Enda sidumisega kaasnevast vastutusest sain aru alles sügisel, kui muusikakooli graafik meie ellu tuli.

kirjutas kirju ja ise oli haige tsüstiit kuidas magada öösel

Ma kirjutas kirju ja ise oli haige niisama puhata ja mängida! Kas muusikakooliga on sama lugu? Aga kummalisel moel on meie ümber arenev tehnika meilt neid võimalusi aina vähemaks varastanud. Võtame või selle olukorra, kuidas minu ema mulle oma lugusid rääkis. Buss, rong. Nüüd pakitakse sellistesse kohtadesse kaasa nutivahendid ja sageli on bussiistme küljeski juba ekraan ootamas.

Muidugi, ka seal ekraanil võib oodata hea lugu, lastefilm. Arvutimänge on ka igasuguseid, mõned arendavad, teised kulutavad… Aga kindlasti varastavad need vahendid inimestelt üksteist ära. Ema ja laps istuvad teineteise kõrval, kaaslast märkamata. Võib-olla kirjutas kirju ja ise oli haige endalgi on meelest ära läinud, kas tal oli lapsepõlves koer, sest ta istub ja vehib vaielda ja jagada sotsiaalvõrgustikes.

Hirmu-aegu ehk 1950.aastatel Nõukogude Armees

Võib-olla ongi see siis tänapäevane jutuvestmise aseaine, emotsionaalne toit — Facebook? Lugesin selle teema kohta juurde ja mind haaras aina suurem õud. Kuhu me küll jõudnud oleme? On oma päevaprogrammid isegi kolme-nelja-aastastele sõltlastele, keda vanemad on arstide juurde toonud, sest lapsi haarab raevuhoog, kui neid tahvli juurest eemale kiskuda. Üks keskmine lääne ühiskonna laps olevat seitsmendaks eluaastaks veetnud ühe aasta jagu päevi ekraane vahtides, Kohtadele olla järjekord.

Lastekirju - Epp Petrone

Kui soovid maailma muuta, alusta iseendast. Niisiis: pereema, ise ka väsinud ja sõltuvusse libisemas. Ise ka istunud kenal õhtul keset diivanit, sülearvuti ees ja silmad looritatud, üritades vahepeal veidi lapsi manitseda. Praegu teeb üks 12aastane liidriverd tüdruk ära selle töö, millega mina ise hakkama ei saanud. Õhtul helistasime uuesti.

Ma ju rääkisin, nad ütlesid, et mulle hormoonprobleemid sagedased urineerimine ei anna.

kirjutas kirju ja ise oli haige tsüstiit tüdrukutes 5 aastat ravi kodus

Ühine lõkke ümber olek, mida kogesime ka toona, aastaid tagasi. Mida pimedam õhtutund meie ümber saabus, seda parem oli rääkida.

See tundus parim koht ja aeg tähtsate juttude ajamiseks: üks tüdruk ühel ja teine teisel pool, mu kaks matkakaaslast keset suveööd, reaalsuse ja teispoolsuse vahel. Peipsi järv kohises otse siinsamas, ja siis tuli mulle idee: läheme vaatama öist järve. Kasvataja juhatas ta teiste laste juurde, aknaalusel laual mängisid kaks tüdrukut, suheldes omavahel vene keeles. Igasuguse lõimumise alus, eks ole.

Ilmunud

Ja igasugune lõimumine peaks käima kahepoolselt. Niisamuti, nagu keel voolab vahel uude sängi, nõnda teevad ka kombed. See tundub mulle nii põnev, justkui lahendamata detektiivlugu meie enda igapäevakultuuris.

Theodori ja Aksella kirjakohver

Kus on vastus? Kust nad tulid? Teada on, et kuigivõrd saab kahtlustada kunagi nõukogude ajal trükitud masstiraažis päkapikupostkaarte ja teatud lasteraamatuid, kus päkapikud kingimeisterdamises osavad olid… aga siiski on mul tunne, et kusagil on pusles ikkagi üks tükk puudu.

Saabus infoga: homme ehk saab edasi, Puerto Rico asemel New Yorki, aga äkki ei saa ka.

Koroonakriis on eriarsti vastuvõtu teinud keeruliseks

Homme selgub. Mañana, mañana! Ja siis ei olegi muud teha, kui naerda hüsteeriliselt ja… mängida. Ja tõdeda veel kord seda ülimat tõde: õnn on sinus eneses.

Täna ma kirjutan südamest. Ärritunult ja kortsus kulmuga.

Kõige tähtsam on see, et emal on aega. Ja mängime. Aeg meie ümber jääb seisma, ja ta jääb seda alatiseks kaasas kandma. Ühest küljest on tunda kunagise tugeva maakultuuri hõngu, on esivanemate ussisõnad ja küüslaugud ja unelaulud, sellise kultuuri ja muude pärimuskultuuride süsti saab ta näiteks suvistel folkfestivalidel.

Aga teisalt on ta ümber tugev kommertskultuuri pealevool, ja temasugused varaküpsed eelteismelised tunduvad olevat eriti heade ninadega selle voolu uute suunade suhtes. On mingid foorumid ja mängukeskkonnad, millest mina kuulnudki pole. On leheküljed, kus kirjutatakse fännikirjandust nende lemmikutest inspiratsiooni saades, ja emadele-isadele nad põhimõtteliselt seda infot ei jaga.

Tuttav itimees kommenteeris seda sõnadega, et niisugune unistus on väga realistlik ja perspektiivne. Mis ma siis tegema peaksin? Ma ei saa küüslauguga risti voodi peale teha ja ussisõnu lausuda ja loota, et see lihtsalt üle läheb… jätkub raamatus —- Omal kombel oli Maria minu retkel kaasas kui jäämurdja. Inimesed armastavad lapsi.

Ma ei olnud seal India vanalinnas mitte imelik valge naine, vaid arusaadav valge naine — ema koos lapsega.

Tänu Mariale sain ma kõikjal, juba alates lennujaamast, palju mõnusama vastuvõtu. Sain kogemuse, et maailm on soe ja avatud ning kõik on võimalik, kui usaldada.

kirjutas kirju ja ise oli haige valu urineerimise valu allosas kõhu

Sõbrad tekivad kiirelt, usaldus kasvab tundidega. Praegu neile kolmele nädalale tagasi mõeldes on mul raske öelda, mis sellele imelisele fluidumile kõige rohkem kaasa aitas. Oli see kilkav Maria, kes koos kohalike lastega mööda kitsaid tänavaid jooksis ja kitsedega mängis?

Oli see üle tänavate korrapäraselt kõlav jumalahääl linnaosa ilmestas suur mošee? Olid need kalliskivid, millega ma päevast päeva tegelesin, või need mehed, kes mind alguses võõristasid, aga siis nägid mu armastust kivide ja jumala, ja maailma vastu?

kirjutas kirju ja ise oli haige valu kõhu all ja tugeva kõhulahtisuse all

Või hoopis nende naised, kes meid alguses kaugelt vaatasid, aga siis meid ülakorrustele oma vooditesse kutsusid, et Mariale lõunaunekohta pakkuda, ja kes meile kandikutel süüa tõid, niisama, tasuta? See aasta, mis nüüd hakkab läbi saama, on kindlasti mu lapsi verminud läbi minu kummaliste tegemiste. Ma läksin ära, oma unistust täitma, kive õppima, ma tulin tagasi ja veetsin pikki kuid kive sorteerides, ehteid tehes ja poodi ehitades. Laiemas plaanis on meie kõigi sees väljapääsu otsimas seesama lugu: kuidas ära tunda, mis on sinu kohus, ja kuidas seda siis täita.